Reisikirja kirjutas
Arco Vara AS Peajurist Rainer Osanik.Juuni alguses käisid arcovaralased koos oma sõprade ja tuttavatega kultuurireisil Põhjamaade Veneteesiaas, ehk Sankt Peterburgis. Reis oli meeldejääv, sündmusterohke ja sedavõrd tihe, et uneaega nappis kõigil.
4.juuni hommikul startis Tallinnas 26-liikmeline reisiseltskond juba kell 5.30 Narva suunas. Väike vahepeatus Sillamäel ning juba kella 9-paiku olime Eesti-Vene piiril. Kiirelt ja sujuvalt lubati meid Eestist välja, kuid Venemaa ei tahtnud kuidagi meid vastu võtta. Ja nii me seisimegi Sõpruse silla Venemaa poolses otsas ca 4,5 tundi. Ivangorodi piiripunktis toimis kõik nagu vanal nõukogude ajal, ametnikke ja asjapulki oli palju, aga keegi nagu midagi ei teinud ja mingit tööprogressi näha ei olnud. Ühel hetkel, kas oli põhjuseks lähenev lõunapaus või vahetuse lõpp ning soov päeva tööplaan täita 30 minutiga, hakkas bussisaba kiires tempos kahanema ning pääsesime Venemaale.
Edasi järgnes sõit
Peterhofi (vene.k Petrodvorets), kes võttis meid vastu päikesesäras sätendavate kuldsete purskkaevude, losside ja lossiparkidega.
Loomulikult ei olnud me ainukesed turistid seal, neid oli hordide kaupa ja tihtilugu tuli mõne purskkaevu vaatlemiseks lausa füüsiliselt läbi inimmassi teed rajada. Ja arvestades asjaoluga, et olime lootusetult hilja saabunud ning 2 tundi kestev ekskursioon tuli ära teha 50min jooksul, galopeeris kogu reisiseltskond tempokalt kohaliku giidi sabas mööda lossiparke. Peterhof lummas oma sära ja hiilgusega, tekitas aukartust ja pani mõtlema kui suursugune oli kunagi Vene impeerium ning kui ei oleks olnud Peeter I-st, ei oleks ei Peterhofi, Peterburgi ennast, Tsarskoe Zelod jne. Huvitav, kas ka kaasaegsed venemaalased ise oskavad hinnata seda, et ilma impeeriumi ja kodanliku riigikorrata, ei oleks Venemaal selliseid vaatamisväärsuseid, rariteete muuseumites ja rikkalikku kultuuri ning arhitektuuri? Purskkaevude kaskaad, taustal Suur Palee, äärtes pargid – muinasjutuliselt lummav. Kusjuures igas sekundis pidi neid purskkaevusid läbima 300 000 liitrit merevett mida ammutatakse Soome lahest. Mõni minut enne kell 6 purskkaevude jõud järk-järgult rauges ning veejoad kustusid, nende tööpäev sai läbi.
Väike söögipaus kohalikes šašlõtchnajates ning suundumegi Peterburgi. Meie koduks järgnevaks 2 ööks oli Nevsky Prospekti alguses, Moskovski vaksali vastas asetsev hotell Oktyabrskaya. Ilmselt olid selle hotelli hiilgeajad jäänud eelmise sajandi kekspaika ning väidetavalt linna suurim restoran, mis pidi mahutama 500 inimest, oma uksi meile ka ei avanud.
Päikeseloojangul ootas meid
Neeva kanalituur.
Jõelaev sõitis mööda Neeva erinevaid kanaleid, mida ääristasid lossid ja aadlike elamud. Peterburi 300 sünnipäevaks vuntsiti üles kõigi hoonete fassaadid, mis asusid nn turismipiirkonnas. Kuna õhtu oli viile, siis paljud külmakartlikud eestlased pugesid peitu laeva siseruumidesse, kus soojapuhur troopilist tuult puhus. Julgemad ja karmi põhjamaise kliimaga harjunud aga jäid välistekile ning nautisid ilusaid vaateid ja siluette valgete ööde hämaruses. Randusime peale südaööd, misjärel osa seltskonda läks öist linna vaatama, osa kohaliku pubieluga tutvuma ja osa siirdus hotelli magama. Need kes magama läksid olid järgmisel hommikul reipad, ülejäänud aga võitlesid une ja väsimusega.
5. juuni kell 9 kogunesime bussi, et minna Ermitaaži. Hotelli eest startisime küll alles 9.45, kui olime suutnud üles äratada sissemagajad, kellele eelmine õhtu pikaks venis.
Ermitaaž koos Talvepaleega on hiiglaslik, seda ei ole võimalik ühe korraga hoomata, läbi vaadata, läbi jalutada või piisavalt nautida. Kuigi hoone näol tegu on nõukogud restauraatorite loominguga, on tegu väga ilusa ja autentse loominguga. Kollektsioonid on suursugused ning seetõttu tegi giid meie eest ära valiku „asjadest mida peab nägema“ ning järgmise 2,5 tunni jooksul jooksime mööda Ermitaaži ja Talvepalee saale, treppe ja koridore (mulle kangastus stseen filmist „Mehed ei nuta“) ja ammutasime endasse nii palju kui selle vähese aja jooksul võimalik oli. Lõpptulemusena segunes mälus kõik üheks suureks vitraažiks ning on pea võimatu meenutada mis seal Ermitaažis see kõige meeldejäävam oli…võib-olla üks kuri muuseumivalvur, kes meie giidiga mingil põhjusel kõvahäälselt tõreles.
Järgnes mõni tunnike vabaaega ning lõpuks ometi oli võimalik juua Nevsky Prospektil kusagil tassike head kohvi. Kohvikuid ja söögikohti on Nevsky Prospektil palju, need on moodsad, stiilsed, hubased ja hea teenindusega…paraku suhteliselt kõrge hinnatasemega. Klaasi latte eest 70-80 EEK tasuda on Peterburgi kesklinnas täiesti normaalne. Märkimisväärne on, et Peterburg, võrreldes enamsute teiste Venemaa linnadega, mõjub väga Lääne-Euroopalikult ja tsiviliseeritud ning eestlastesse suhtutakse seal väga hästi.
Kell 15st algas ekskursioon vürst
Jussupovi palees.
See palee on vast ainuke Peterburis mis on säilinud oma algsel kujul ja algses sisustuses ning kus nõukogude restauraatorid oma fantaasiat kasutama pole pidanud. Jussupovi palee pole avatud kõigile, sinna pääsevad vaid vähesed õnnelikud turistid ja meil oli õnne. Paljud vürst Jussupovi varadest on eksponeeritud Ermitaažis, samas ka palees endas leidus vaatamisväärsusi piisavalt. Arvatavasti kogu Peterburi reisi pärliks (või lausa teemandiks) kujuneski Jussupovi palee oma rikkaliku dekoori ja mitmekesisusega. Mainimata ei saa ka jätta, et vürst Jussupov ehitas oma paleesse vähendatud koopia kuulsast La Scala ooperiteatrist ning see on seni aktiivses kasutuses teatrina. Üks ajalooline seik, millega Jussupovi palee ehk kõige tuntum on - selles palees mõrvati Rasputin.
Peale paleekülastust järgnes väike läbipõige
Aleksander Nevski kloostrist õhtuselt missalt ning seejärel pandi selga õhtukleidid ja ülikonnad ning siirduti Venemaa vanimasse rahvusteatrisse, imperaatorlikku Aleksandrinsky teatrisse (asutatud 1756) vaatama „Luikede järve“. 3-vaatuseline ballett ei jätnud tuimaks isegi seltskonnas viibivad balleti-skeptikuid. Need kes tahtsid kuulda lavalt balletisusside klobinat, pidid pettuma, kuigi jah, kui 4 väikest luike oma kuulsat tantsu tegema hakkasid, puhkesid mitmed saalis viibivad diletandid narma. Kui laval on korraga 16 luike või enam kui 30 baleriini, lava ise on nii suur, et ilma pead pööramata kogu lava korraga ei hooma, on juba mastaabiefekt see, mis muljet avaldab. Aga loomulikult ka Tchaikovsky muusika, mis saalis nii mitmedki unele suigutas. Usun, et see oli nende selle päeva parim ja ilusam uni.
Õhtul siirdus suur osa reisiseltskonnast tuntud jazz-klubisse Cafe Club Che (mis paraku hinnatasemelt oli väga up-scale), kus meile selle õhtu ainukeste külalistena mängiti mõned tunnid head live instrumentaal-jazzi, mis meist mitmedki tantsupõrandale jalga keerutama kiskus.
6.juuni hommikul paistsid vaid üksikud silma oma reipusega. Jätsime hüvasti hotelliga ning kell 10 startisime Tsarskoje Zelosse (vene k. ka Puškino) mille pärliks on
Katariina Palee ehk Suur Loss ja selle park.
Lossi arhitektiks on Bartolomeo Rastrelli, kes on suure osa Peterhofi losside aga ka Peterburi enda imperaatorlike ehitiste (sh Talvepalee) arhitektiks. Lossi tuntuimaks vaatamisväärsuseks on Merevaigutuba, mis II Maailmasõja ajal jäljetult kaduma läks, kuid mis nüüd algsel kujul taastatud on. Lossiekskursioon meenutas konveierit kuna igas ruumis ja saalis tohtis viibida vaid mõned hetked, misjärel järgmine turismigrupp sõna otseses mõttes selga jooksis või kurjad muuseumitöötajad sind ruumist ära ajasid ja närviliselt kella sihverplaati sõrmega koputasid.
Palee koosneb lugematul hulgal erinevates ruumidest, saalidest, salongidest, millest üks on uhkem või kuldsem või ekstravagantsem kui teine. Suur Palee on taaskord nõukogude restauraatorite silmapaistev kätetöö, kuna algne palee hävines II Maailmasõja ajal täielikult Nõukogude armee pommirahe all
. Lossipark on kujundatud Prantsuse stiilis, avarate alleede, purskkaevude ja kujukeste ning arvukate lehtlatega. Seal on väga mõnus jalutada ning palava suvepäeval mõne heki varjus või lehtlas oma jalgu sirutada.
Peale tõeliselt väsitavat ekskursiooni soovisime minna einestama kesklinna, kuid mis ära kadus, oli buss. Pärast tunniajast otsimist õnnestus buss ka üles leida. Erinevalt Peterburist ei pasta Puškino kesklinn silma millegi erilisega ning seal ei ole ei kohvikuid ega restorane, mistõttu einestamisest kujunes päris keeruline missioon.
Õhtupoolikult alustasime tagasisõitu koju. Ning nagu karta võis, veetsime 5 tundi Vene-Eesti piiril oodates pääsu piirikontrolli. Piiripunkti lähenduses asuvas poed äri sellel õhtul õitses (arvatavasti on selliseid õhtuid seal tihti) ning kui kõik oma vene rublad ära kulutanud olid, võttis poemüüja lahkelt vastu juba ka Eesti kroone. Siis kui lootus enne esmaspäevase tööpäeva algust koju jõuda oli juba kustumas, asusid piirivalvurid üles näitama ootamatut agarust ning piirijärjekord hakkas kiiresti kahanema ja peale südaööd vurasid bussirattad juba Eestimaa pinnal.
Tagasi Tallinna jõudsime kell 4 esmaspäeva hommikul - väsinud nii vintsutustest piiril, kui ka tempokast ja sündmusterohkest nädalalõpust, samas rõõmsad toredate elamuste ja vahva ning muljeterohke reisi üle.
E-kiri: Rainer.Osanik@arcovara.ee
