Arco Vara müüb Elioni kinnisvara

Omakasutuse vähenemise tõttu pani Elion müüki oma kinnisvara üle Eesti. Suuremahuline koostööleping kinnistute müügiks sõlmiti Arco Vara Kinnisvarabürooga.

Elioni omandisse kuulub ligikaudu 400 kinnisvaraobjekti, mis on tinglikult jagatud väikesteks (alla 60 m2), keskmisteks (60 kuni 900 m2) ja suurteks (üle 900 m2).

„Tänane tehnoloogia võimaldab koondada seadmed tunduvalt väiksema suurusega pinnale ning seetõttu on omakasutus kinnistutel paiknevatel hoonetel langenud 50%-le,“ ütles Elioni rendi- ja omandiõiguse juht Jüri Lobjakas.
Ta lisas, et keskmise suurusega objekte on Elionil 43 ning kinnisvaraturu väikese nõudluse tõttu on sinna hetkel raske üürnikke leida. Suuri objekte on 24 ning nende puhul võib üürnikke olla ka rohkem.

Elioni kinnistutele aitab ostjaid leida Arco Vara Kinnisvarabüroo. „Kõige rohkem huvilisi leidub hetkel Lõuna-Eestis, kus vaatamata lühikesele koostööperioodile käivad juba läbirääkimised ostuhuvilistega. Muudes piirkondades käib veel objektide tutvustamine ja info vahetamine, kuid seis on lootustandev,“ märkis Arco Vara Kinnisvarabüroo juht Mart Saa.

Tutvu objektidega aadressil www.arcovara.ee/elion

Tartu korterituru ülevaade

Ülevaate koostas Arco Vara Kinnisvarabüroo AS Tartu esinduse maakler Toomas Pikk:

Vaadates tänast seisu Tartu korteriturul, saab hea indikaatorina võrrelda kinnisvaraturu hinnataset kinnisvara ostujõu keskmise palga baasil arvutatud laenuvõime järgi. Tartu piirkonnas tõusis ostujõud 2010 aasta esimeses kvartalis 79 ruutmeetrini, kusjuures analoogne ostujõud oli 1999 aasta esimeses ja 2003 aasta teises kvartalis, mis ühtlasi oli ka kahe kinnisvaratsükli tõusu algfaasiks.
Kuna mõlemad tsüklid tõid järk-järgult kaasa suure kinnisvaraturu tõusu ning tehingute aktiivsuse, siis paistab tänases seisus uue tõusutsükli ilminguid.
Tartu korteriturul on tehingute aktiivsus kõvasti langenud võrreldes 2007 aasta keskpaigaga, hinnanguliselt kuni 60%. Seoses sellega, et korterituru tehinguhinnad on olnud madalamad kui pakkumishinnad, siis on langenud ka korteriomandite keskmine ruutmeetri hind. Selline hinnakorrektsioon loob head eeldused kinnisvaraturu normaliseerumiseks, mis omakorda toob kaasa investeeringud uusarendustesse, elavdades seega vahendusteenuste turgu.


e-kiri: Toomas.Pikk@arcovara.ee

Arco Vara töötajate kultuurireis Peterburgi

Reisikirja kirjutas Arco Vara AS Peajurist Rainer Osanik.
Juuni alguses käisid arcovaralased koos oma sõprade ja tuttavatega kultuurireisil Põhjamaade Veneteesiaas, ehk Sankt Peterburgis. Reis oli meeldejääv, sündmusterohke ja sedavõrd tihe, et uneaega nappis kõigil.

4.juuni hommikul startis Tallinnas 26-liikmeline reisiseltskond juba kell 5.30 Narva suunas. Väike vahepeatus Sillamäel ning juba kella 9-paiku olime Eesti-Vene piiril. Kiirelt ja sujuvalt lubati meid Eestist välja, kuid Venemaa ei tahtnud kuidagi meid vastu võtta. Ja nii me seisimegi Sõpruse silla Venemaa poolses otsas ca 4,5 tundi. Ivangorodi piiripunktis toimis kõik nagu vanal nõukogude ajal, ametnikke ja asjapulki oli palju, aga keegi nagu midagi ei teinud ja mingit tööprogressi näha ei olnud. Ühel hetkel, kas oli põhjuseks lähenev lõunapaus või vahetuse lõpp ning soov päeva tööplaan täita 30 minutiga, hakkas bussisaba kiires tempos kahanema ning pääsesime Venemaale.
Edasi järgnes sõit Peterhofi (vene.k Petrodvorets), kes võttis meid vastu päikesesäras sätendavate kuldsete purskkaevude, losside ja lossiparkidega. Loomulikult ei olnud me ainukesed turistid seal, neid oli hordide kaupa ja tihtilugu tuli mõne purskkaevu vaatlemiseks lausa füüsiliselt läbi inimmassi teed rajada. Ja arvestades asjaoluga, et olime lootusetult hilja saabunud ning 2 tundi kestev ekskursioon tuli ära teha 50min jooksul, galopeeris kogu reisiseltskond tempokalt kohaliku giidi sabas mööda lossiparke. Peterhof lummas oma sära ja hiilgusega, tekitas aukartust ja pani mõtlema kui suursugune oli kunagi Vene impeerium ning kui ei oleks olnud Peeter I-st, ei oleks ei Peterhofi, Peterburgi ennast, Tsarskoe Zelod jne. Huvitav, kas ka kaasaegsed venemaalased ise oskavad hinnata seda, et ilma impeeriumi ja kodanliku riigikorrata, ei oleks Venemaal selliseid vaatamisväärsuseid, rariteete muuseumites ja rikkalikku kultuuri ning arhitektuuri? Purskkaevude kaskaad, taustal Suur Palee, äärtes pargid – muinasjutuliselt lummav. Kusjuures igas sekundis pidi neid purskkaevusid läbima 300 000 liitrit merevett mida ammutatakse Soome lahest. Mõni minut enne kell 6 purskkaevude jõud järk-järgult rauges ning veejoad kustusid, nende tööpäev sai läbi.
Väike söögipaus kohalikes šašlõtchnajates ning suundumegi Peterburgi. Meie koduks järgnevaks 2 ööks oli Nevsky Prospekti alguses, Moskovski vaksali vastas asetsev hotell Oktyabrskaya. Ilmselt olid selle hotelli hiilgeajad jäänud eelmise sajandi kekspaika ning väidetavalt linna suurim restoran, mis pidi mahutama 500 inimest, oma uksi meile ka ei avanud.
Päikeseloojangul ootas meid Neeva kanalituur. Jõelaev sõitis mööda Neeva erinevaid kanaleid, mida ääristasid lossid ja aadlike elamud. Peterburi 300 sünnipäevaks vuntsiti üles kõigi hoonete fassaadid, mis asusid nn turismipiirkonnas. Kuna õhtu oli viile, siis paljud külmakartlikud eestlased pugesid peitu laeva siseruumidesse, kus soojapuhur troopilist tuult puhus. Julgemad ja karmi põhjamaise kliimaga harjunud aga jäid välistekile ning nautisid ilusaid vaateid ja siluette valgete ööde hämaruses. Randusime peale südaööd, misjärel osa seltskonda läks öist linna vaatama, osa kohaliku pubieluga tutvuma ja osa siirdus hotelli magama. Need kes magama läksid olid järgmisel hommikul reipad, ülejäänud aga võitlesid une ja väsimusega.

5. juuni kell 9 kogunesime bussi, et minna Ermitaaži. Hotelli eest startisime küll alles 9.45, kui olime suutnud üles äratada sissemagajad, kellele eelmine õhtu pikaks venis.
Ermitaaž koos Talvepaleega on hiiglaslik, seda ei ole võimalik ühe korraga hoomata, läbi vaadata, läbi jalutada või piisavalt nautida. Kuigi hoone näol tegu on nõukogud restauraatorite loominguga, on tegu väga ilusa ja autentse loominguga. Kollektsioonid on suursugused ning seetõttu tegi giid meie eest ära valiku „asjadest mida peab nägema“ ning järgmise 2,5 tunni jooksul jooksime mööda Ermitaaži ja Talvepalee saale, treppe ja koridore (mulle kangastus stseen filmist „Mehed ei nuta“) ja ammutasime endasse nii palju kui selle vähese aja jooksul võimalik oli. Lõpptulemusena segunes mälus kõik üheks suureks vitraažiks ning on pea võimatu meenutada mis seal Ermitaažis see kõige meeldejäävam oli…võib-olla üks kuri muuseumivalvur, kes meie giidiga mingil põhjusel kõvahäälselt tõreles.
Järgnes mõni tunnike vabaaega ning lõpuks ometi oli võimalik juua Nevsky Prospektil kusagil tassike head kohvi. Kohvikuid ja söögikohti on Nevsky Prospektil palju, need on moodsad, stiilsed, hubased ja hea teenindusega…paraku suhteliselt kõrge hinnatasemega. Klaasi latte eest 70-80 EEK tasuda on Peterburgi kesklinnas täiesti normaalne. Märkimisväärne on, et Peterburg, võrreldes enamsute teiste Venemaa linnadega, mõjub väga Lääne-Euroopalikult ja tsiviliseeritud ning eestlastesse suhtutakse seal väga hästi.
Kell 15st algas ekskursioon vürst Jussupovi palees. See palee on vast ainuke Peterburis mis on säilinud oma algsel kujul ja algses sisustuses ning kus nõukogude restauraatorid oma fantaasiat kasutama pole pidanud. Jussupovi palee pole avatud kõigile, sinna pääsevad vaid vähesed õnnelikud turistid ja meil oli õnne. Paljud vürst Jussupovi varadest on eksponeeritud Ermitaažis, samas ka palees endas leidus vaatamisväärsusi piisavalt. Arvatavasti kogu Peterburi reisi pärliks (või lausa teemandiks) kujuneski Jussupovi palee oma rikkaliku dekoori ja mitmekesisusega. Mainimata ei saa ka jätta, et vürst Jussupov ehitas oma paleesse vähendatud koopia kuulsast La Scala ooperiteatrist ning see on seni aktiivses kasutuses teatrina. Üks ajalooline seik, millega Jussupovi palee ehk kõige tuntum on - selles palees mõrvati Rasputin.
Peale paleekülastust järgnes väike läbipõige Aleksander Nevski kloostrist õhtuselt missalt ning seejärel pandi selga õhtukleidid ja ülikonnad ning siirduti Venemaa vanimasse rahvusteatrisse, imperaatorlikku Aleksandrinsky teatrisse (asutatud 1756) vaatama „Luikede järve“. 3-vaatuseline ballett ei jätnud tuimaks isegi seltskonnas viibivad balleti-skeptikuid. Need kes tahtsid kuulda lavalt balletisusside klobinat, pidid pettuma, kuigi jah, kui 4 väikest luike oma kuulsat tantsu tegema hakkasid, puhkesid mitmed saalis viibivad diletandid narma. Kui laval on korraga 16 luike või enam kui 30 baleriini, lava ise on nii suur, et ilma pead pööramata kogu lava korraga ei hooma, on juba mastaabiefekt see, mis muljet avaldab. Aga loomulikult ka Tchaikovsky muusika, mis saalis nii mitmedki unele suigutas. Usun, et see oli nende selle päeva parim ja ilusam uni.
Õhtul siirdus suur osa reisiseltskonnast tuntud jazz-klubisse Cafe Club Che (mis paraku hinnatasemelt oli väga up-scale), kus meile selle õhtu ainukeste külalistena mängiti mõned tunnid head live instrumentaal-jazzi, mis meist mitmedki tantsupõrandale jalga keerutama kiskus.

6.juuni hommikul paistsid vaid üksikud silma oma reipusega. Jätsime hüvasti hotelliga ning kell 10 startisime Tsarskoje Zelosse (vene k. ka Puškino) mille pärliks on Katariina Palee ehk Suur Loss ja selle park.
Lossi arhitektiks on Bartolomeo Rastrelli, kes on suure osa Peterhofi losside aga ka Peterburi enda imperaatorlike ehitiste (sh Talvepalee) arhitektiks. Lossi tuntuimaks vaatamisväärsuseks on Merevaigutuba, mis II Maailmasõja ajal jäljetult kaduma läks, kuid mis nüüd algsel kujul taastatud on. Lossiekskursioon meenutas konveierit kuna igas ruumis ja saalis tohtis viibida vaid mõned hetked, misjärel järgmine turismigrupp sõna otseses mõttes selga jooksis või kurjad muuseumitöötajad sind ruumist ära ajasid ja närviliselt kella sihverplaati sõrmega koputasid.
Palee koosneb lugematul hulgal erinevates ruumidest, saalidest, salongidest, millest üks on uhkem või kuldsem või ekstravagantsem kui teine. Suur Palee on taaskord nõukogude restauraatorite silmapaistev kätetöö, kuna algne palee hävines II Maailmasõja ajal täielikult Nõukogude armee pommirahe all. Lossipark on kujundatud Prantsuse stiilis, avarate alleede, purskkaevude ja kujukeste ning arvukate lehtlatega. Seal on väga mõnus jalutada ning palava suvepäeval mõne heki varjus või lehtlas oma jalgu sirutada.
Peale tõeliselt väsitavat ekskursiooni soovisime minna einestama kesklinna, kuid mis ära kadus, oli buss. Pärast tunniajast otsimist õnnestus buss ka üles leida. Erinevalt Peterburist ei pasta Puškino kesklinn silma millegi erilisega ning seal ei ole ei kohvikuid ega restorane, mistõttu einestamisest kujunes päris keeruline missioon.
Õhtupoolikult alustasime tagasisõitu koju. Ning nagu karta võis, veetsime 5 tundi Vene-Eesti piiril oodates pääsu piirikontrolli. Piiripunkti lähenduses asuvas poed äri sellel õhtul õitses (arvatavasti on selliseid õhtuid seal tihti) ning kui kõik oma vene rublad ära kulutanud olid, võttis poemüüja lahkelt vastu juba ka Eesti kroone. Siis kui lootus enne esmaspäevase tööpäeva algust koju jõuda oli juba kustumas, asusid piirivalvurid üles näitama ootamatut agarust ning piirijärjekord hakkas kiiresti kahanema ja peale südaööd vurasid bussirattad juba Eestimaa pinnal.
Tagasi Tallinna jõudsime kell 4 esmaspäeva hommikul - väsinud nii vintsutustest piiril, kui ka tempokast ja sündmusterohkest nädalalõpust, samas rõõmsad toredate elamuste ja vahva ning muljeterohke reisi üle.

E-kiri: Rainer.Osanik@arcovara.ee

Kutsume ettevõtete töötajaid verd loovutama

Doonorlus on saanud Arco Vara töötajate seas populaarseks ning abivajajate aitamine kujunenud regulaarseks. „Aitame abivajajaid kolmandat korda ning kutsume ka teisi ettevõtteid meiega liituma, kuna suvel on doonoriverega eriti kriitiline,“ sõnas Arco Vara personalispetsialist Angela Kurvits.

Doonorivere vajajate hulgas on kõige rohkem patsiente, kelle oma vereloome on mingil põhjusel kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke. Nende inimeste tervis halveneb sageli just suvel. Kahjuks on suvi just suur puhkuste periood ja doonoreid vähe.

Sel korral tahame vere loovutamisega toetada väikese, vaid 4-aastase Alexandra paranemist, kellel diagnoositi mõni kuu tagasi leukeemia. See on raske haigus, mille ravimiseks on vaja korrapäraselt värsket verd ning selle komponente. Nende olemasolul allub haigus hästi ravile - eriti laste puhul.

„Abivajaja rolli võivad õnnetu juhuse tõttu sattuda meie sõbrad, lähedased, tuttavad või meie ise. Loovutades verd, saame olla kindlad, et päästame abivajajate elusid, sest õnnetustest ja ootamatute saatusekäänakute eest ei ole meist keegi kaitstud. Seega kutsume ka teiste ettevõtete töötajaid verd loovutama,“ lisas Kurvits.

Esimesel korral andsid Arco Vara töötajad verd veebruaris 2010, teisel korral aprillis 2010, võites ettevõttele Overline Marketing’ilt 5000 krooni eest reklaamikampaaniaid Google otsingumootoris.

Otepää valla ja Valgamaa tehingute võrdlus 2009 ja 2010 aastal.

Arco Vara Kinnisvarabüroo AS Otepää piirkonna maakler Janek Moros võrdleb 2009 ja 2010 aasta tehinguid Otepää vallas ja Valgamaal.

2009. aasta I kvartalis tehti Otepää vallas ostu- ja müügitehinguid 24 ning 2010. aasta I kvartalis oli tehinguid sama palju. Möödunud aastaga võrreldes oli 2010.a alguses klientidele huvipakkuvamad just korterid ning vähem tehti tehinguid hoonestamata kinnistutega.
II kvartalis oli näha tehingute langust võrreldes möödunud aastaga, kus ostu- ja müügitehingud langesid möödunud aasta sama ajaga 32-lt tehingult 24-le.
Samas on märgata klientide kinnisvara soovide muutust, Otepääl tuntakse täna enim huvi hoonestamata kinnistute vastu. Soov on luua just ise oma suvila või maakodu. Hoonestatud kinnistute keskmised müügihinnad on kukkunud ca 30% 2009 aastaga võrreldes. Samas selleks, et huvi hakkaks tõusma peaks majade hinnad veel ca 10% võrra langema.
Otepääl asuva kinnisvaraomanik küsib täna olenemata turu hetkeseisust oma kinnisvara eest rohkem raha kui peaks. See tingibki olukorra, kus klient ostab omale sobivama kinnistu Otepää naabervalda.
Kuna Otepää on jätkuvalt kauni loodusega ja turismi ning spordisõbra meelispaik, siis hea kinnisvaraobjekt pakub alati huvi. Eelistatud jätkuvalt veekogudega piirnevad kinnistud.


Valgamaal tehti möödunud aastal I poolaastal kokku 306 ostu-müügitehingut. Samas 2010aastal sama ajaga 283 tehingut. Mis on vaid 23 tehingu võrra vähem.
Enim osteti möödunud aastal hoonestatud kinnistuid, järgnesid hoonestamata kinnistud ja korteriomandid. Tänavu tuntakse huvi enim hoonestamata kinnistute vastu.
Kinnisvaraomanikel soovitan rohkem suhelda maaklerite, kui oma ala spetsialistidega. Õige hind õige asja eest toob ka tehingu ja kõigi osapoolte rahulolu!


Täpsem info Otepää kohta: Janek.Moros@arcovara.ee

Järvamaa kinnisvaraturg

Järvamaa kinnisvaraturu ülevaate annab Paide ja Järva maakonna maakler Lea Kerma.

Järvamaa kinnisvaraturg on suviselt loid. Müügipakkumiste hinnad on III kvartalis pöördunud taaskord langustrendile, mis ilmselt on seotud sooja suve ja inimeste puhkamiste perioodiga. Veel II kvartalis olid müügihinnad stabiilsed.

I poolaastal käesoleval aastal tehti korteriomandi ostu-müügitehinguid 133, eelmisel aasta samal ajal 136, elamutega vastavalt selle aasta esimese kuue kuuga 70 ja eelmise aasta kuue kuuga 75 ning kruntidega vastavalt 180 ja 174. Seega võib väita, et erilisi muutusi ei ole toimunud võrreldes eelmise aastaga. Nõudlus on täna pigem odavate objektide järele. Üldine nõudlus korterite järele on väike, huvi tuntakse enamasti kehvas seisus ja väga odavate objektide vastu, ruutmeetri hinnaga 4000 ja alla selle. Eelistatakse endiselt keskküttega kortereid, ahiküttega ja puumajades asuvate korterite järele on nõudlus olematu. Järvamaa kinnisvaraturul ületab pakkumine jätkuvalt nõudlust. Tekkinud on olukordi, kus buumi ajal ostetud korter ei oma täna enam sellist väärtust, mis ostuhetkel. Seega on paljud ka nö lõhkise küna ees - müüa ei saa alla laenujäägi ja nii kõrge hinnaga ei ole jällegi täna ostjat.


Täpsem info: Lea Kerma, e-kiri: Lea.Kerma@arcovara.ee